Kuid Tiina lükkas karjapoisi kahtlustused peaaegu tervena tagasi, sest mis tema ja Eedi vahel sündinud, olnud rohkem nali kui tõsi. Mitte ainult temaga, vaid ka kõigi teistega armastanud poiss rammu katsuda, olgu meeste või naistega, sest ta tahtnud kangesti meheks saada ja arvanud, et meheks teeb poisi ainult ramm. Nii siis kippunud ta kord temaga, s. t. Tiinaga, soos rammu katsuma. Et aga koer pole võinud poissi kannatada, sest see armastanud teda õrritada ja kividega pilduda, siis karanud ta poisile kallale ja rebinud tema püksid lõhki. See olnud kõik, muud ei midagi. Kõike kokku võttes, mis ametivõimudele teatavaks sai, pidi noormehe surmas oletama ennem õnnetust või hooletust kui kuritegu.
Seega siis ei jäänud muud üle, kui pidi kahtlustatava poisi üles otsima. Seda tehti alguses väga salapäraselt: sõideti üheskoos minema ja õhtul pimedas hiilis üks ametnik Vargamäe maile tagasi, et näha, kas poiss tuleb öösi metsast koju või kas tal on kellegagi omastest kokkusaamist. Sel korral haukusid Vargamäel mõlema pere koerad peaaegu kogu öö, nagu oleksid hundid kuskil käimas või nagu otsiksid vargad Vargamäe aitadesse teed. Kõigi südameid täitis mingisugune ebausklik hirm ja vähe oli neid, kes magasid sel ööl rahulikult.
„Koerad hauguvad ja uluvad, nagu kolaks Oti hing mööda Vargamäge ümber,“ ütles Maret Sassile asemel.
„Aga kes teda kurja teab,“ vastas Sass, „ehk kolab tõepoolest. Lõhkusid ju teise pea nüüd hoopis ära, esiteks poiss oma püssiga, pärast arst pussiga. Nõnda võib igaüks lõpuks hakata ümber kolama ja koeri heidutama.“
„Arvad siis sina ikka tõesti, et teisepere poiss selle Oti hingekese tuksu pani?“ küsis Maret Sassilt.
„Aga kes siis?“ küsis Sass vastu.
