Ametivõimude juurdlus ei suutnud arsti arvamusi tapetu roosilise meeleolu suhtes kuigi palju tõendada. Ei saadud sedagi kindlaks teha, milleks kadunu oli lahkunud teenistusest silmapilgul, kus tema tööjõud nii marjaks ära oleks kulunud. Mis asi ajas ta Vargamäelt minema? Kus teda oodati? Kuhu ta mõtles minna? Ühelegi küsimusele ei saadud vastust, sest poiss oli olnud omataoline põikpea, kellest ükski ei teadnud midagi lähemat.
Üldse jooksis kogu juurdlus kuidagi tühja ja seda esimeses järjekorras sellepärast, et see, keda peeti kuriteo kordasaatjaks, oli jäljetult kadunud. Ei saadud sedagi kindlaks teha, kas tõesti tulistas Oru Eedi Otti all soosillal või tegi seda ehk mõni teine, kel Otiga vanad arved õiendada. Oru Karla enda esialgne oletus, et see on vististi tema poisi temp, ei lasknud end millegagi põhjendada. Sest mis võis Eedil olla tegemist Otiga? Mis viha võis neil kahel olla? Õige, Ott käis küll üks ja teine kord naabertalus, aga Eediga polnud tal kunagi lähemat kokkupuutumist, ammugi mitte vihavaenu. Samuti oli Oti läbisaamine ka teistega hea, nii et tema äkiline surm paistis kõigile otse mõistatusena.
Mis aga puutub Eedisse, siis polnud keegi varemalt tähele pannud, et tema kellelegi kallale tükiks või vägivalda kipuks tarvitama. Tema ainukeseks nõrkuseks olid laskeriistad, seda eriti sest ajast saadik, kus ta ise laskeriistalt elukardetava vigastuse sai. Aga ta põmmutas muidu niisama, ilma et oleks kunagi ühelegi hingele teinud kurja või ilma et keegi oleks teda pisutki kartnud. Teda võis palja sõnaga alati vaos hoida. Ainukeseks tema kahtlustajaks oli Mäe karjapoiss, kuna see ju ütles, et tema olevat Oru Eedit ikka kartnud, sest tema käinud teda soos kimbutamas ja tükkinud isegi Tiinale kallale.
