Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/346

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Aga nüüd jäi poiss äkki tõsiselt tüdrukule otsa vahtima, ja nõnda nad seisidki keset õue, poiss tõsiselt, tüdruk naerdes. Kõik võisid oma lihasilmaga näha, kuis nad seal nõnda seisid: võis näha Elli, kes piilus pisarsilmil toast läbi auguga ukse, võis näha Oru Juuli, kes jäi poisi laia naeru kuuldes oma toa otsas seisatama, võis näha Oskar, kes astus parajasti uksest välja. Aga seda viimast märgates ilmus Otile uuesti naeratus näole, küll mitte endises laiuses, aga ikkagi, ja ta lõi käega ning hüüdis üle õla tagasi, kuna ta ise läks aida poole:

„Jumal sinuga! Ela pealegi! Ei uputand sind ema, milleks siis minagi.“

Oskarit ärritasid need sõnad silmapilkselt. Aga Tiina vaatas ka temale naeratades otsa, nagu tahaks ta elutargalt ütelda: „Jäta ta! Surijatele ja lahkujatele ei pea midagi pahaks panema.“ Ja nagu oleks ka Oskar seda tarkust taibanud, vaibus temas viha naeratava tüdruku ees. Ta läks küll sulasele aida juurde järele, aga juba ilma igasuguse meelepahata.

„Noh, seekord võitsid sina,“ ütles Ott Oskarile. „Aga kes lõpuks naerab, naerab kõige paremini.“

„Sama tark on öelda: kes lõpuks nutab, nutab kõige paremini,“ vastas Oskar.

„Mina juba ei nuta,“ kinnitas poiss.

„Noh, siis on sul üpris õige aeg minna,“ arvas Oskar.

„Olgu,“ vastas Ott, „aga ma tulen tagasi, ma tulen kindlasti tagasi.“

„Ei sa tule,“ ütles Oskar nagu ähvardavalt.

„Tulen!“ hüüdis Ott. „Elli on minu, tehke või tõrva!“

„Ära võta minu õe nime oma lõugu!“ hüüdis Oskar äkki tulises vihas.

346