kas murtavate käte ragisemiseks või hammaste kriginaks.
„Nõnda siis pole midagi parata,“ ütles poiss ja avas ukse. Aga enne kui ta jõudis väljuda, kargas Juuli asemelt, nagu tahaks ta poisile kallale tormata, ja rääkis lõõtsuvas vihas:
„Ma võin sulle kõik muu andeks anda, aga seda, mis sa täna minuga tegid mu õe juuresolekul, ei kingi ma sulle kunagi. Mitte kunagi! Ma tahaks su nagu kärnase koera siiasamasse aidaukse peale maha lüüa.“
„Muidugi,“ irvitas poiss, „kui pettusega meest kätte ei saa, siis peaks ta maha lööma, sest pärast saab mõni ausam ja korralikum tüdruk ta endale.“
Nende sõnadega hüppas Ott aidatrepilt maha ja kadus pimedusse. Juuli seisis avatud uksel ja karjus talle järele, nii et seda oleks võidud eemale kaugele kuulda:
„Sinusugust näru ei taha keegi ja ei saagi keegi!“
