Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/337

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nagu see oli sündinud siiski, kui ta seisis esimest korda pettunult sama aia-augu juures. Süda ajab kõigest väest vastu, korrates vahetpidamata: ära mine, ära mine, aga jalad ei kuula, ei hooli südame hoiatavast häälest, vaid astuvad samm-sammult edasi. Jalad ei lähe mööda teed, nagu see viimati sündinud, nad viivad peksva südame esiteks lautade juurde, kus tilksub karjaaias kell ja mäletsevad ning puhutavad täissöönud loomad. Siin jalad peatuvad, nagu tahaksid nad erutatud südant rahustada, näidates temale magavaid loomi. Aga juba järgmisel silmapilgul astuvad jalad edasi, esiteks mööda peenratevahelist nõgu, kus kasvab pehmet maltsa ja raudnõgeseid, siis mööda kartulivagu, kus pealised ulatuvad poole reieni. „Näed, kui toredad kartulipealised, küllap siia sügiseks allagi tuleb,“ ütlevad jalad südame rahustuseks, nagu kõnniksidki nad siin nende pealiste pärast. Piiriaia ääres kõhklevad jalad veel pisut, aga siis hüppavad sellest üle ja lähevad edasi mööda tänava äärt, kus kasvab pikk kastene rohi, mööda mingit hoonetagust, kus kobiseb vastu jalgu kobruleht ning hüppavad heidutatud konnad. Ott seisatab, et kuulatada. Kõik on vaikne. Süda hoiatab ja keelab veel kord: ära mine, aga jalad ei tee sellest enam väljagi. Nad ei peatu enne kui aidanurga ääres, ja sedagi sellepärast, et seal tuleb koer saba liputades vastu, nagu oleks ta siin kogu see aeg oodanud, kui Ott puudus.

„Tunned sa veel mu ära?“ küsib poiss koeralt salaja. Vastuseks see tahab poisi najale püsti karata, kuid tõrjutakse käega tagasi. Nüüd pärib poiss: „Mis Juuli teeb?“ Aga seda ta poleks pidanud küsima, sest koer vastab sõbraliku haugatusega ja rikub sellega üldist rahu. Kuskil nagu nagisevad lauad või parred ja sahisevad värsked kuivad heinad. Ott astub aidaukse ette ja katsub seda: uks on

337