rile südamesse, et tüdruku vaiksed pruunid silmad võiksid näha, kuidas tema jääb alla. Nõnda siis lendas töö päevast päeva ja õhtust hommikuni. Varsti sai viisiks, et kui ei ütelnud üks või teine poiss, siis ütles see või teine tüdruk tööle asudes:
„Noh, kas täna läheb jällegi saun lahti?“
„Läheb lahti,“ vastati poiste poolt ja nõnda algaski võistlus uuesti.
Kui Maret seda Sassilt kuulis, ütles ta:
„Poiss kipub vägisi väimeheks, ei see muidu heast-paremast nõnda lõõbi. Ta on mul paar korda sigadelegi söögi ette viind, nii et vaata, läheb teine lõpuks lüpsikuga lehma allagi.“
„Jumal seda teab, mis see targem on, kas keelata või käskida,“ ohkas Sass. „Sinu isa oli minu vastu, aga nüüd oleme ühes temaga Vargamäel. Ja kes ütleb, kas ta mõne teisega oleks paremini läbi saand kui minuga.“
Seda isa ja ema mõttevahetust oleks nagu Ott salaja pealt kuulanud, sest varsti peale seda tabas Oskar ta Elli suudlemiselt. Oskar ei osanud muud teha kui etteheitvalt hüüda:
„Elli!“
„Mis on?“ küsis Ott ja laskis tüdruku lahti.
„Elli, mine ära, mul on Otiga pisut õiendamist,“ ütles Oskar.
„Elli, ärge minge,“ keelas Ott, „võite meie õiendamist pealt vaadata.“
Ja Elli jäi paigale. Aga nüüd pöördus Oskar sõnalausumata ümber ja läks minema. Ott tahtis võidurõõmsalt Elli uuesti kaenlasse haarata, kuid see jooksis vennale järele.
„Oskar! Oskar ae!“ hüüdis Elli. „Kuhu sa lähed?“
