„Te olete lihtsalt ülekohtune,“ ütles poiss nüüd pahaselt. „Ma pole mõelnudki teile häbematusi öelda või teid haavata, vaid ma ütlen lihtsalt seda, mis ma arvan. Teie olete ja jääte minu silmas ilusaks tüdrukuks, võtke seda heaks või pange pahaks. Ma tahtsin seda teile juba ammugi öelda, sest teie peate ometi ükskord teadma, mis ma teist arvan. Ja nüüd pidage seda meeles.“
„Kes on teile öelnud, et ma olen ilus?“ küsis Tiina poisilt, ja et see jäi tüdrukule imestunult otsa vahtima, nagu ei mõistaks ta, millest räägitakse, siis võis tüdruk jätkata, korrates võimalikult Indrekult kuuldud sõnu: „Mina olen Vargamäe tarvis liiga nõrk ja nääpsuke, ei jäksa siin hästi elada, sellepärast ei või ma ka ilus olla. Need, kes minu ilu siin kiidavad, ei usu ise seda, aga nemad tahavad, et mina seda usuks, see on kõik. Oru poisile on muidugi keegi teine need sõnad suhu pand, ja see on nii inetu, et teie neid kordate, liiatigi minule endale. Mul hakkab hirmus häbi, sest ilusad tüdrukud lähevad ikka halvale teele, poisid kiusavad neid, sellepärast. Ja kui nüüd teie ka hakkate minuga nõnda rääkima, siis ma hakkan kartma, et teie tahate mu halvale teele viia. Sellepärast ärge rääkige minuga nõnda, ma palun.“
Oskar kuulas peaaegu ammuli suuga ja ta ei saanud kuidagi aru, heidab Tiina temaga nalja või mõtleb ta seda tõsiselt. Aga Oru poisi sõnade mõju oli kui peoga jäädavalt võetud ning ikka enam ja enam tundis ta seda tüdrukut endale lähedasena.
