Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/308

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Eksid, kallis,“ — ta lausus viimase sõna nõnda, et see võis ükskõik mis tähendada, mitte aga seda, mis ta tõelikult tähendas —, „mind ei huvita enam ei see pool kohta ega sinu lapski.“

„Valetad!“ hüüdis tüdruk vihaselt. „Mis sa must siis tahtsid? Muidu ei võind plehku pista? Mis ma sulle kurja olen teind?“

„Miks sa petsid mind? Miks sa meelitasid mind varandusega? Teised võisid seda teha, aga miks tegid sina? Oli see ka sinu kiidetud armastus?“

„Kas ma alguses ka sind varandusega meelitasin?“ küsis tüdruk.

„Ei, aga siis tegi seda isa,“ vastas poiss.

„Aga minul polnud sellest vähematki aimu!“ hüüdis Juuli. „See on meeste mood, et nad mõtlevad varandusest, kui räägivad armastusest. Isa lubas sulle pool kohta ja sina tulid aidaukse taha mulle armastusest rääkima, aga nüüd kukud äkki mind süüdistama.“

„Ei, Juuli, poole koha pärast tulin ma küll Orule, mitte aga Oru aidaukse taha. Orule tulin selleks, et näha, mis tüdrukud need on, kes saavad kaasavaraks pool kohta. Ja kui sind nägin, siis tulin juba aidaukse taha, ilma et oleks põrmugi mõelnud poolele kohale.“

„Aga miks sa siis plehku tahtsid pista, kui ema peale tuli?“ küsis tüdruk.

„See on hoopis teine asi, sest emad mõtlevad, et kui käid kellegi aidaukse taga, siis pead selle ka kohe tanu alla panema.“

„Ei, vaid kui käid kellegi juures aidas, siis,“ ütles tüdruk.

„Olgu või nõnda,“ nõustus poiss, „aga see ongi see kõige raskem, seda ei taha igakord poole kohagi eest teha,

308