Vargamäele, nii et, mis on siis enam, kas nimi Orul või veri Vargamäel?“
„Aga poiss võiks ehk terve poja saada,“ arvas Indrek, „sest ega tema viga ole loodud, vaid pärast saadud.“
„Kes seda teab, kuidas sellega on,“ ütles isa. „Mis peaasi, kust nad võtavad selle, kes tahaks nende poisiga last saada? Tiina on ju korralik tüdruk, ega siis tema ometi seda taha.“
Sellele Indrek ei vastanud. Aga paari päeva pärast, kui Tiina tuli alla sauna juurde, ütles Indrek temale:
„Tiina, teispere vana peremees käis minult teie kätt palumas.“
Tüdruk jäi päranisilmi Indrekule otsa vahtima, nagu ei saaks ta maast ega taevast aru, nii et see pidi asja lähemalt seletama. Nüüd kahvatus tüdruku nägu, huuled hakkasid tal värisema ja silmi ilmus meeletu hirm, ning natukese aja pärast ütles ta peaaegu sosinal:
„Härra tahab must nõnda lahti saada.“
„Kuis nii?“ küsis Indrek üllatatult. „Mina olen ju teist lahti. Teie ei ole ju enam minu teenistuses.“
„Härra ei taha, et ma mõnikord sauna juurde tulen,“ seletas tüdruk, endal peaaegu nutt varaks.
„Olete teie, Tiina, küll tobu!“ hüüdis Indrek naerdes. „Ah teie arvate, et mina soovitan teil sellele poisile minna iseenda pärast? Teate, mis mina teile ütlen: mina ei hakkaks teid takistamagi iseenda pärast, kui teie ise tahaksite minna. Kõik on teie teha. Teie võite ju Oru perenaiseks saada, kui hästi läheb…“
„Härra, kas te tõesti arvate seda tõsiselt?“ küsis tüdruk, endal ikka alles nutuvõru ümber suu.
„Ei, Tiina, mina ei arva midagi,“ vastas Indrek, „ma räägin ainult, sest ma lubasin seda vanale Pearule.“
