tõsi taga olla. Õigest Oru pärijast räägib ta juba sest ajast saadik, kus Eediga see õnnetus juhtus. Pearu suurustab ju alati, et tema nimi jääb Vargamäele, minu oma on aga siit läind, nagu Hundipalu Tiidul Hundipalultki. Ja imelik see ongi, et see nõnda on sündind — et meie Tiiduga kaome ja et Pearu jääb.“
„Tema nimi kaob ju ka, kui Eedist pole peremeest,“ ütles Indrek.
„Seda see Pearu kardabki ju,“ rääkis Andres. „Pearu näeb, et tema suurustamised kipuvad tühja minema. Ja sina ehk mäletad veel, et Pearu tappis millalgi Jõessaare all meie hea karjakoera ja laskis isegi sulase Matule vastu silmi, kui see teda taga ajas, et talle kere peale anda? Vaata, Indrek, just sellesama riistaga, mis tal siis käes oli, poiss saigi nüüd oma lopsu, nii et mina ütlesin kohe, kui asjast kuulsin: mis inimene külvab, seda tema ka lõikab. Jumal on pika meelega, ta andis Pearule palju aastaid aega, et kas ehk muudab teine oma südamemõtlemisi, aga ei — Pearu suurustas edasi. Noh, siis jumal tegi nõnda, et seesama riist, mis tappis enne loomi, läks nüüd juba inimese kallale, läks peremehe enda kallale, nii et kirjasõna pidi tõeks saama: kes mõõka tõmbab, saab mõõga läbi otsa. Muidugi, poiss ei saanud küll just otsa, aga ega tast õiget inimest ikkagi ole, Orule peremeest ammugi mitte. See panebki nüüd Pearu kibelema, kus ta tunneb, et tunnike on tulemas. Karla oli Ämmasool rääkind, et Pearu tahab Oru anda Joosepi pojale. Kui see tõesti nõnda sünniks, siis oleks see asi nagu minu suust kukkund, sest mina olen alati öelnd, et Vargamäe peaks olema kui mitte just ühe inimese, siis ühe vere käes, ehk siis kaoksid need igavesed vänklemised ja kohtukäimised. Pealegi oleks siis nõnda, et Pearul jääks nimi Orule, aga minul veri tervele
