XX.
Indrek kuulas Pearu kosjajuttu, nagu oleks see räägitud purjus peaga ja ainult vembutamiseks. Mitte et Indrek poleks Pearu tõsidust põrmugi uskunud, vaid ta polnud kindel, mis just Pearu sõnades on tõsi ja mis niisama vigurijutt, nagu ta kogu oma eluea armastanud rääkida. Võib-olla jäi see, mille pärast Pearu oma pika jutu maha ajas, sõnades hoopis avaldamata, sest Pearu ehk ei rääkinudki selleks, et midagi ütelda, vaid et kuulda, mis lausub lõpuks see, kes tema juttu kuulab. Kosjajutu põhjuseks oli ehk õieti Indrek ise, sest miks ta küsis Pearult, kas ehk tema pole poissi tüdruku kallale ajanud, öeldes talle, et Tiina on ilus tüdruk. Kui ehk Pearu seda tõesti oli teinud, siis polnud tema kosjajutt muud midagi kui kaitsekõne iseendale.
Õhtul Indrek jutustas Pearu külaskäigust isale. Vana Andres pani seda väga imeks ja ütles:
„Pearu näeb vist kadu. Juba kaks, kolm aastat pole ta kodumailt kaugemale saand, kolab kargu ja kepiga ümber, nüüd korraga Jõessaares! Ei see niisama ole, see peab midagi tähendama. Aga tema kosjajutul võib ehk
