See torkas Oskarit kõige hellemasse kohta. Ta unustas isegi küsimast, millal, kus või miks see on sündinud, ütles ainult, et tema tahab seda järele kuulata, ja jättis head õhtut. Suure ajuga kodu poole minnes oli tal ometi aega asja üle järele mõtelda ja sellepärast jõudis ta pärale palju rahulikumalt, nii et oli juba võimalik silmapilku ja paika valida, kus Tiinaga asjast rääkida. Aga tüdruk mõistis kohe, et Oskar ei tea asjast kuigi palju ja sellepärast vaikis ta võimalikult kõik surnuks.
„Kus see oli?“ küsis Oskar.
„Jõessaare all,“ vastas tüdruk.
„Mis te sinna otsisite?“
„Ma tulin ju sel õhtul üksi enne koju.“
„Milleks siis sealtkaudu?“
Jah, see’p see oligi see küsimus, milleks Tiina tuli tol korral mööda seda taliteed koju? Tüdruk ei teadnud muud vastata, kui et tal tuli äkki mõte, tuli niisuke tahtmine. Aga poiss nõudis, miks.
„Ma kartsin Eedit,“ ütles tüdruk viimaks.
„Ja seal ei kartnud?“
„Ma mõtlesin, et ta seal ei tea mind oodata,“
„Kust te üldse mõttele tulite, et ta teid ootab?“
„Ma olin teda teise tee ääres piilumas näind, sellepärast.“
„Ja miks te sellest minule ei öelnud?“
„Ei tahtnud, sest ega ma siis veel kartnud, aga sel päeval tuli mõte ja siis hakkasin kartma ning nõnda läksingi sealt, et kui midagi juhtub, siis seal on meie koer ja ka härra lähemal, kuulevad ehk, kui ma hüüan. Ja Mulla kuuliski, kui ma hüüdsin.“
„Aga kust siis poiss teadis sinna tulla, kui ta teise tee ääres piilus?“ küsis Oskar.
