Neist sõnust järeldas Karla, et Sass nähtavasti teab Oti käikudest Oru aita, ja sellepärast tundis ta end veel rohkem puudutatuna ning ta tsuskas:
„Aidaku jumal sinu tütart, minu tütred on muidugi korralikud.“
„Mis jutud need niisukesed on?“ küsis Sass nüüd. „Ega me põle kusagil kõrtsis, vaid puhtal laadaplatsil jumala päikese ja tuule käes.“
„Anna jumalale laadalgi rahu,“ ütles Karla. „Ega sa puusärgile naelu sisse tao, et sa aina jumalat tülitad.“
Need olid Sassile kibedad sõnad, seda kibedamad, et nad olid teatud määral õigustatud. Sest Sass ei võtnud jumala nime mitte selleks suhu, et ta nii väga oleks teda arvestanud, vaid see oli tal ainult tühine harjumus endisest ajast, kus puusärgitellijad armastasid kuulda, et puusärgitegija tuletaks jumalat meelde, lootes seetõttu odavamat hinda ja tublimat tööd. Sellepärast siis, kui Sass oli kuulnud need kibedad sõnad, ei ütelnud ta enam midagi, hakkas ainult hobust korda seadma, et minekut teha.
„Noh, noh, mis see siis tähendab?“ küsis Oru Karla. „Nüüd, kus jutt meil just sobima hakkab, pistad sa punuma. Kas sa tõttad õige vaatama, kui sügavad augud minu poisil p…s on või?“
„Mis mina neist sinu poisi aukudest vaatan, eks sa ise vaata,“ ütles Sass, ilma et oleks nüüdki mõistnud, millest Karla räägib.
„Mina olen neid juba küllalt vaadand ja neile piiritust sisse kalland — klaasitäite kaupa, niisukesed on minu poisi augud.“
Need olid viimsed sõnad, mis Sass laadaplatsil Karlalt kuulis. Koju jõudnud, ta rääkis asjast kohe Maretile, et kuulda, kas ehk tema teab, mis niisukesed jutud tähen-
