peavad üksteisele haiget tegema. Ja mida rohkem armastavad, seda rohkem teevad haiget.“
Nüüd puhkes tüdruk valusalt südamest nutma, nagu oleks Indrek talle ei tea kui palju haiget või ei tea kui suurt kurja teinud. Aga kui Tiina ei mõistnud esiteks Indrekut, siis nüüd ei saanud ka see tüdrukust põrmugi aru ja seisis nõutult nutja ees.
Ta ei teadnud isegi seda, millega teda lohutada. Nõnda jättis ta lõpuks tema nutu juurde, haaras noore kase ladva ja hakkas sinna tuusti keerama. Tiina kuulis lehtede kahinat, avas silmad, unustas nutu ja küsis:
„Härra, mis te teete? Milleks ilusa kasega nõnda?“
„Kui ma siin soos alles karjas käisin,“ seletas Indrek, „ja kui ma linnupesa leidsin, siis keerasin ma ikka sellised tuustid, sest nõnda leidsin linnupesa pärast uuesti üles. Aga selle tuusti alla mättasse pistan ma teie pussi, näete, siia. Kui tarvis, siis leiab ta siit uuesti üles, nagu linnupesagi.“
„Ei, ei, härra, mina ei taha teda leida, minul ei ole teda tarvis,“ tõrjus tüdruk. „Nüüd, kus ma tean, et süda on küljekontide all, ei, ei, härra!“
Indrek naeratas ja vajutas verejälgedega pussi kasejuurte alla üleni mättasse.
„Soo,“ lausus ta, „siit ei leia teda peale minu keegi. Vaadake ka teie hästi, kuhu ma ta panen, sest teda võib-olla tuleb ometi veel kord tarvis. Mitte teile, Tiina, rahustuge! Vaid teistele inimestele, kohtule võib-olla.“
„Issand, halasta!“ hüüdis Tiina, „aga siis saavad ju kõik teada, mis minuga siin juhtus.“
„Mis sinna parata,“ vastas Indrek. „Puss on siis asitõenduseks.“
