kida samal ajal mingist saladusest. Aga tüdruk ütles üsna tõsiselt:
„Härra, see pole sugugi niisuke naeruasi, nagu teie arvate.“
„Ega ma seda arvagi,“ rääkis Indrek rahustavalt ja lohutavalt, lisades siis hoopis teisel toonil, nagu aimaks ta tüdruku suurt saladust: „Kõigest hoolimata, küll olete teie, Tiina, alles suur laps!“
„Jah, härra, seda ma näen nüüd isegi, misuke laps ma olen,“ vastas tüdruk üsna vaikselt ja alistuvalt ja pühkis Indreku kuuekäisega oma silmi. „Minust ei saa vist kunagi täit inimest,“ lisas ta natukese aja pärast.
„Ah, Tiina!“ ohkas Indrek nüüd nagu kaastundlikult, aga ometi ei mõtelnud ta tüdrukut, vaid iseennast. „Meie kõik oleme siin-elus suured lapsed.“
„Kas härra ka?“ küsis Tiina.
„Mina muidugi ka,“ kinnitas Indrek. „Teie ise olete selle tunnistajaks olnud.“
„Ei, härra, mina pole sellest kunagi nõnda aru saand!“ hüüdis tüdruk.
„Muidugi, sest teie ise olete täiskasvanud laps. Eks vaadake end või praegugi minu kuues ja neis närudes, olete teie põrmugi inimese moodi?“ pööras Indrek äkki kõik naljaks. „Minu püksid peaksite ka jalga ajama, siis oleks varustis täielik. Kui mina alles laps olin, siis armastasin kangesti ühes teiste põngerjatega suurte inimeste riideid selga panna ja siis toredasti mehelikult käia või tuisuga lumehange minna, see oli ülim lõbu. Kahju, et praegu lund ei ole, teid tuleks ka hange saata.“
„Härra, te pöörate kõik naeruks,“ ütles tüdruk, „aga elu on nii tõsine ja raske.“
