Ta pani oma käe tüdruku pahemale küljele ja surus seda, seletades edasi:
„Katsuge ometi ise, siin peksab ta.“
„Aga siin on ju küljekondid ees,“ vaidles tüdruk vastu.
„Peab oskama õigest kohast küljekontide vahelt,“ ütles Indrek.
„Kui hirmus!“ hüüdis tüdruk. „Ei ma siis küll selle pussiga ennast poleks tapnud!“ Ja kui oli seda ütelnud, hakkas äkki uuesti nutma.
„Miks te nutate?“ küsis Indrek. „On teil oma elust kahju?“
„Ei, härra, aga ma mõtlen, kui hirmus see oleks olnud, kui see oleks sündinud, nagu teie küsisite, ja ma poleks osanud ennast tappa!“
„Ja muidugi hirmus,“ kinnitas Indrek ja ütles siis sõbralikult ja veenvalt: „Aga teate, Tiina, elu on ometi rohkem väärt kui kõik muu. Mina olen seda tundma õppinud. Mis ka ei sünniks, elu see ikkagi ei maksa.“
„Ei, härra, minuga pole see nõnda,“ ütles Tiina.
„Võib-olla sellepärast, et olete naine,“ lausus Indrek. „Aga naised ei tapa end sagedamini kui mehed, vist otse selle vastu.“
„See pole vist see, et olen naine,“ ütles Tiina.
„Aga mis siis?“ küsis Indrek.
„Seda ei või ma härrale öelda,“ vastas tüdruk, nagu oleks jutt mõnest häbiasjast.
„Kas see on ehk jälle see teie suur saladus, millega te linnas omal ajal nii palju hundiratast lõite?“ küsis Indrek naerdes, sest talle tundus äkki hirmus naljakana, otsida südant küljekontide vahelt pussiotsaga tabamiseks ja rää-
