Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/265

hingehädas hüüab ta minu poole, sellepärast mine ja tõtta alla Vargamäele ja vii sellele inimesele see kurjuseosa, mis on tema jaoks tallele pandud minu varakambris, et ta võiks inimestele mõõta nende mõõtu mööda, sest see on nende õigus.“ Nõnda siis oligi jumala ingel rutanud Vargamäe sohu Tiina juurde, kui see lamas kahe mätta vahel hullunud poisi all, ja andis tema südamesse jumalalt talle määratud kurjuseosa just sel silmapilgul, mil tema käsi nagu kogemata tabas pussi pead. Nüüd ei kõhelnud Tiina enam, vaid vihaselt tõmbas pussi tupest ning lõi, ja kui see ei aidanud, sest poisi loomalik himu sai nagu ainult uut hoogu, siis lõi ta veel ja veel, kuni poiss kargas karjudes maast, nagu ei mõistaks ta, milles asi. Aga kui Tiina ka üles tõusis ja jooksu pistis, märkas poiss tema peos oma pussi, ning nüüd algas ta uut jahti tüdrukule. Peagi haaras ta sellest uuesti kinni, seekord juustest, ja väänas tal pussi peost, ilma et see oleks osanud muud teha, kui karjuda, ka juba peaaegu metsalisena. Uuesti viskas poiss ta mätaste vahele maha, aga nüüd saabus abi sealt, kust Tiina ei osanud teda põrmugi loota. Tal oli juba mõistus segi minemas, kui hakkas äkki mingisugune lirin ja larin, rigin ja ragin ning ühes sellega ka poisi ulgumine. Mulla oli nimelt suure ajuga pärale jõudnud. Oli ta kuulnud heitlejate metsikut kisa või haistnud alttuule karja juures seistes poisi lähedust, keda ta nii väga vihkas, kes läks temalt seda küsima. Peaasi, Mulla oli siin ja lõhkus oma teravate hammastega poisi sääri ja reisi. Pükstest olid varsti ainult närud järel. Poiss kargas maast ja hakkas koera tõrjuma, ise silmiga mätaste vahelt pussi otsides, mille ta esiteks peost pillanud, kui ta asus teiskordselt tüdruku kallale. Aga Tiina märkas pussi enne, kahmas selle maast pihku, keerutas teda sõjakirvena pea kohal, tikkus poisile lähemale ja

265