Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/264

sest Tiinat takistasid jooksul tema riided ja muidugi oleks ta vaevalt poisi eest kuhugi jõudnud. Esimeseks puutus poisi jõhker käsi tüdruku sitskleiti, see rebenes ja tüdruk jooksis edasi. Järgmisel hetkel haaras poiss tüdrukul õlast kinni ja nüüd karjatas see, nagu oleks teda tabanud murdja küüned. Tüdruk oleks kauem karjunud, aga poiss vajutas talle oma käe suule ja murdis ta siis sohu põõsaste vahele maha, endal suu ammuli, nagu tahaks ta siinsamas hakata oma ohvrit õgima. Tiina võitles ja viskles kõigest jõust, aga sest oli vähe kasu, sest teise jõud oli liiga tugev, keha liiga raske. Niipalju sai ta ometi, et vabastas paaril korral oma suu ja karjus kõigest kõrist. Aga kuhu võis ta hääl siit madalast mätaste vahelt kosta? Pealegi, järgmisel silmapilgul kattis poisi mudane käsi tal uuesti suu. Juba tüdruk tundis, kuidas tal rebiti riideid, nagu oleksid need mingisugused närud kuskil aiateibas, ta kuulis, kuidas poisi ähkimisest ja lõõtsutamisest sai pikkamisi mingi loomalik häälitsemine, ja ta kaotas peaaegu viimse lootuse. Meeleheitel võttis ta kõik oma jõu kokku, et poisi alt välja saada, sest ta mõtles, et kui ta veel kord jooksu pääseks, siis poiss teda enam nii kergesti kätte ei saaks, sest tal pole nüüd enam kleiti seljas tüliks. Just nõnda lihtsalt mõtles ta: pole kleiti tüliks, ja ei tundnud ise põrmugi häbi. Aga ka tüdruku viimne jõud ei suutnud poisi vastu midagi, sest ta oli ju kahe mätta vahele langenud, ainult käsi tabas rübeldes poisi pussituppe puusal ning siis pussipead. Just samal hetkel jõudis tüdruku juurde jumala ingel, aga poiss ei pannud teda mitte tähele, sest tema oli täis ilget himu ja tema silmad olid kui hullunud metsalise silmad. Aga jumal oli seda kõike näinud ja ta oli oma ingli kutsunud ning temale ütelnud: „Vaata, ma olen ühe inimese ilma saatnud, kel pole kurjust, aga headusega on tal kitsas käes ja oma

264