Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/255

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Aeda siis?“ küsis ema.

„Aia sees on ju auk, sealt pääseb välja,“ vastas tütar.

„See’p see on, et aia sees on auk ja et sealt pääseb välja,“ kordas Maret paljutähendavalt. „Selle augu peab isa kinni panema, et poleks sealt käimist. Õunavargadki poevad sealt sisse, õunavargad ja teisepere koerad. Ja sinule, tüdruk, panen ma paela jalgu, kui muud ei aita.“

„Pane mind või pudelisse,“ vastas Elli ja heitis asemele.

„Pudelisse ja kork peale,“ kinnitas Maret ja hakkas aknaid kinni panema. Aga äkki tundus talle midagi kahtlasena, ta katsus ühte trippi ja katsus teist ning ütles siis: „Kuule, tüdruk, aknatrippe on määritud, need pole kunagi enne nii libedalt käinud. Need lähvad nüüd ju iseenesest lahti, ei seisagi kinni, sa pead neid õhtul hakkama nööriga siduma, nagu Tiina eeskambris.“

„Muidugi, mis eeskamber ees, seda tagakamber järele,“ pilkas Elli.

„Kuule, laps, kas õige sina neid aknatrippe määrisid?“ küsis Maret nüüd äkki emalikult ja õrnalt, istudes tütre aseme-äärele.

„Milleks siis mina?“ küsis Elli vastu, endal silmad vastu seina, selg ema poole.

„Mul turgatas äkki mõte, et sa oleks ehk selle poisi pärast sootuks aru kaotand, näen sind ikka temaga ninapidi koos, nagu oleks teil kahekesi ei tea kui suured salaasjad ajada,“ seletas Maret.

„Enam ei tohi teise inimesega rääkida ka,“ ütles Elli nagu mossitades ja jätkas siis: „Minu arust pole neid aknatrippe keegi määrind, ainult suvel tehakse neid ühtepuhku lahti ja pannakse kinni, nõnda kuluvad nad ise pikkamisi libedaks. Kevadel, siis on teine asi, siis on nad talve otsa seisnud ja roostes.“

255