likul viisil tõstis seegi kriiksumist kuuldes pea ja ronis viimaks laua alt välja, et lähemalt järele vaadata, mis asi see õige nõnda kriiksub või miks ta kriiksub. Koeral polnud muidugi Elli kavatsusest vähimatki aimu ja teda ajas puhas uudishimu või ka teadusehimu, kuid Ellile valmistas seegi hirmuvõpatuse. Ta jättis kriiksutamise, vahtis koerale otsa ja ütles:
„Valvad ka sina minu järele?“
Ilmatu pingutuse ja vaevaga Elli jõudis ukse uurimisega viimaks ometi lõpule, kuid tulemused olid üpris kurvad, nii et ta pidi Otile ütlema:
„Selle uksega pole midagi peale hakata, sellele ei aita miski! Liigutad teda järsku, siis on, nagu oleks roju kassipoeg mõnele jalgu jäänd, nii kui katsud hästi pikkamisi, siis krägiseb, nagu painutaks looka. Ja ka parajasti liigutamine ei aita, siis kriiksub teine nagu alati. Temaga võib otse hulluks minna.“
„Ehk oleks ikkagi targem, kui katsuks teda määrida,“ arvas Ott. „Aga hästi natukene, nii et kriiksumine jääks ainult pisut vaiksemaks.“
Aga Elli arvas otse selle vastu, et määrida ei või mingil tingimusel, sest Vargamäel on ustega nõnda, et nemad kas kriiksuvad täiesti või ei kriiksu hoopis tükkis mitte. Sellepärast jäi veel ainus võimalus: õhtul katsuda uks võimalikult koomale lükata, kui ei saa teda üsna kinni panna. Aga kui Elli seda tegi, torkas see emale kohe silma ja ta ütles:
„Mis sa sest uksest nii praokile paned?“
„See pole ju praokil,“ vaidles Elli vastu. „Suur lai vahe alles, nii et…“
„Lükka aga laiemale,“ käskis ema, „muidu pole küllalt õhku.“
