Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/250

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ta unustas kõik raskused ja hädaohud ja küsis õhetavail palgeil, nagu oleks kogu asi selles küsimuses:

„Kas sa jäksad?“

„Ä’ä ole ikka laps!“ vastas Ott. „Mina, ja ei jaksa! Noored tüdrukud on minu kätel nagu udusuled.“

Nõnda arutasid Ott ja Elli oma rasket seisukorda, kui nad läksid mööda taliteed jõe äärde heinamaale, jäädes meelega teistest maha, sest Ellil hakkas äkki pastlakand hõõruma ja ta pidi seda seadma, milleks andis oma reha ja vikati Oti kätte hoida.

Plaani teostamine nõudis hulk aega. Sest kuidas tabada silmapilku, et võimalik oleks segamatult proovida tagakambri ukse kriiksumise riukaid.

Ja nüüd Elli õppis tõsiasja tundma, kui hirmus vähe oleme huvitatud oma lähemast ümbrusest ja kui hirmus vähe me teda tunneme. Võtame näiteks kas või selle kurikavala Vargamäe Eespere tagakambri ukse, mis kriiksus juba õndsa Krõõda ajal ja kriiksub veel tänapäevalgi ja mida ometi keegi pole vaevaks võtnud lähemalt järele katsuda, kuidas on õieti lugu tema kriiksumisega. Elli on vististi esimene inimene Vargamäel, kes tunneb selle kriiksumise vastu nii-öelda teaduslikku huvi, ja temagi ainult sellepärast, et Vargamäele on sattunud suviliseks „lofka“ poiss Ott.

Aga nagu iga uue asjaga ja iga uue tee rajamisega, samuti oli ka lugu ukse kriiksumise proovimisega: see oli raske ja nigerlik ülesanne. Üks kord tuleb peale ema, teine kord isa, kolmas kord vend, neljas kord Tiina, ning siis jällegi teatud teisendiga isa, ema, Oskar ja isegi karjapoiss, sest sellegi „nähvitsa“ eest peab end hoidma.

Millalgi Elli tabas silmapilgu, kus kambris polnud kedagi peale koera, kes lõõskas laua all magada, kuid ime-

250