ja sügav vesi. Ja oligi, mida imetseda: tema jalg oli libisenud kahe mätta vahelisse auku, mis oli jäänus endisest kurikuulsast kraavist, kus Oru Pearu millalgi ammu oli tammitanud vett Mäe Andrese karjamaale, põhjendades seda oma loodheinamaa kastmisega. Hoolega otsides Indrek leidis veel teisigi samasuguseid auke, mis seisid reastikku, juhatades Vargamäe alt Jõessaare poole. Neid vaadeldes ta tundis rinnas valusat tuksatust. Ah ainult niipaljuke on säilinud sellest Vargamäe rahvaste suurest elusoonest ja askelduste tallermaast!
Siiski, imestuda polnud siin eriliselt midagi. Vargamäel ei sünni ju midagi muud, kui mis on juba lugematu hulk kordi sündinud laias maailmas. Rahvad ja kultuurid tõusevad ning langevad ja järeltulijad tosivad oma esivanemate tuhas ja põrmus ning ahervartel, olles uhked ja suurelised oma huvide sügavusest ja kustumatust teadusehimust. Aga nagu esiisadel-emadel polnud kuigi suurt huvi ega lugupidamist oma kultuuri vastu, samuti on järeltulijailegi nende eluasemed ja eluallikad üsna ükskõiksed asjad, mida võib iga tühise tuju või himukese rahuldamiseks muuta tuhaks ja põrmuks ning ahervarteks, et uutel järeltulijatel oleks jällegi põhjust milleski tosida ja oma tosimisega uhkustada ning ajada rinda ette õieli.
Otse loomusunniliselt pöördus Indrek ümber ja läks aukuderea juhituna välja äärde tagasi, kust oli juba natukene maad eemale jõudnud. Ta tahtis oma silmaga näha Pearu endist loodheinamaad, mis oli millalgi maksnud niipalju muret ja vaeva, uneta öid ning meelepahandustki. Aga heinamaa asemelt Indrek leidis loomade poritud soo vähese rohu, mõne männijändriku, kasekiitsaka ja hallpaju-põõsaga, kust karjane ei leia vilepuudki, sest Vargamäel pole seda lolli, kes ei teaks, et hallist pajust ei saa
