„Kas sa siis ei mõtle ometi, mis meist nüüd saab,“ rääkis ema silmi pühkides. „Mis näoga mu laps nüüd teiste silma alla läheb. Et see ilma eest varjule jääks, seda pole ju loota, sest…“
„Ega seda nüüd küll mitte,“ oli ka poiss avameelselt nõus, „meie Tiina oli juba Ellile rääkind, et…“
„See linna sipelgas!“ hüüdis Helene Tiina kohta põlglikult, sest temal olid selleks omad põhjused. Tema oli nimelt Mäe Oskariga kirikumail seltsimajas ja külapidudel mõnikord tantsinud ja ta oleks tahtnud seda veelgi teha, sest tema arvates sobis nende kahe tants kõige paremini kogu maailmas. Aga sestsaadik, kus Mäele ilmus see linna sipelgas, nagu Helene nimetas Tiinat, polnud Oskarit enam pidudel näha, sellest siis see Helene vimm Tiina vastu.
„Sina pea oma suu seal nurgas!“ käratas ema Helenele ja küsis siis Otilt: „Kust see Tiina seda siis nii hästi teab? Mis temal sellega tegemist?“
„Temale rääkinud Eedi,“ vastas Ott.
„Ah seda ta meelitabki poissi, et temalt kõik välja nuhkida!“ hüüdis ema. „Ja nüüd on varsti kogu ilm kõla täis. Sa ometi tead, mis korralik mees teeb, kui asjad nõnda läind.“
„Ei, noh, miks ei tea, muidugi tean,“ vastas poiss, „kui oled korralik mees, aga see’p see ongi, et kas ma olen korralik mees.“
„Aga Issand jumal,“ hüüdis ema hirmunult, „mis sa siis oled?!“
„Meie noor peremees ütleb, et ma olen hulgus,“ vastas poiss, „ja võib-olla et olengi.“
„Siis hulgusele on mu tütar enda ära raisand!“ kaebas ema.
Aga Juulil oli selles asjas teine arusaamine. Selle-
