ebamäärasem kui teine, siiski kõik omamoodi õudsed ja kohutavad. Hommikul ei teadnud ta õieti, kas oli tal unes või ilmsi meenunud Indreku õpetus heast ja kurjast all saunas, kus tema seisis ukse juures, käsi lingil. Indrek oli ütelnud, niipalju kui Tiina teda mõistis, et ära tee head, kui sa ei taha kurja. Aga Tiina oli selle õpetuse unustanud. Ta oli tahtnud Ellile head teha ja sellest oli tulnud ainult kurjus, mille lõppugi polnud veel näha. Sest mis saab siis, kui Elli läheb Otiga rääkima? Millega Tiina tõendab oma sõnu?
Aga järgmisel päeval kujunes asi pisut teisiti kui Tiina kartnud, ta kujunes ka teisiti kui Elli lootnud. Kõigepealt Elli ei leidnud ristikheina kokkupanemisel kaua aega juhust Otiga rääkida, nii et tal oli küllalt mahti nii-öelda jahtuda. Ja kui lõpuks võiski rääkima hakata, siis küsis Ott üsna asjalikult:
„Kes seda sulle ütles?“
„Tiina eile õhtul.“
„Kust tema seda teab?“
„Eedilt, see rääkinud temale.“
„Ah see vemmal!“ hüüdis Ott, ja sellest oli küll, et Elli südant sees värisema panna. Ta ei osanud esimesel silmapilgul sedagi mõtelda, et pole ju tähtis, kustkaudu asi avalikuks tulnud, vaid kas see on tõsi või mitte.
Siiski, mis aitas veel tõde või vale, kui tütarlapse noor süda värises, nii et ka keha kippus värisema, et värin ulatus huulteni, mis muutusid äkki nagu lõdvaks. Alles tüki aja pärast Elli märkas küsida:
„Miks sa ei vasta?“
„Mida?“ küsis poiss omakorda.
„Kas see on tõsi?“
„Mis nimelt?“
