ei valvanud küll keegi Oti järele, kuid ometi oli seal ehk asjast enne juttu kui Orul. Juba varsti ütles Sass Maretile:
„Tea kus see Ott ööseti ringi kiiab, päeval veab vaevalt jalgu järele ja silmad vajuvad heinakaarelgi kinni, nii et, vaata, kukub viimaks vikatisse.“
„Kui see tihti sünnib,“ lausus Maret, „ei see hea koht või siis kaugel olla.“
„Ega ta, pime loom, ometi Oru vahet jõlgu,“ arvas Sass.
„Kes teda teab, pole kuulda olnd,“ ütles Maret, „aga paar korda olen mina teda näind sealt kandist tulema.“
„No küll on rist nende inimestega,“ kaebas Sass, „mis tööd niisuke teeb, kui ta ei maga. Ja siis see linna vahet kihutamine. Kui ta seal on korra ära käind, siis kolmeks päevaks oled nagu surnumatjaga töö juures. Ei peast ega jalust edasi!“
„Jah, oli ta enne mis ta oli nende teenijatega,“ ohkis ka Maret, „aga polnud seda, et sina sööda ja maksa palka, aga tema käib võitu jooksmas.“
„Mis sa teenijast räägid,“ ütles Sass, „vaata, et su omad lapsed võitu jooksma ei lähe. Nüüd on ju ilmas kõik nagu külgehakkav haigus — üks hull ees, teised karjas järele.“
„Ei meie lapsed lähe seekord enam vist kuhugi, esimene tuhin juba möödas,“ arvas Maret.
„Mõni seda teab, mis hullem on, kas esimene tuhin või see, mis pärast tuleb,“ ütles Sass. „Oskar hoiab ikka Tiinat taga ja Elli, see sosistab Otiga, kus aga vähetigi saab.“
„Las ta nüüd sosistab pealegi, küll me tast lõpuks jagu saame,“ lohutas Maret.
Aga siis sündis äkki nõnda, et Elli hakkas käima nute-
