Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/22

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Esiteks pidin küll, aga nüüd mõtlesin ümber. Minu omad peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,“ vastas Indrek.

„Kõige säädsamad oleks pastlad, aga kas su jalad vett kannatavad,“ arutas isa. „Sa pead ikka seda teadma, et on juba sügisene aeg ja sul tuleb vees solistada, sood pole enam nii kuivad kui olid ükskord.“

„Aga pole ju paar nädalat nüüd vihma olnud,“ katsus Indrek vastu seletada. „Või on siin sadanud?“

„Seda mitte,“ ütles isa, „aga küllap lähed ja näed kõik ise, see on parem kui minu seletus.“

„Ma paneksin siis pealegi pastlad, kui ma nad kuskilt saaksin,“ otsustas Indrek.

„Võta minu omad,“ ütles isa. „Ma lappisin nad hiljuti kinni, ainult pahemal on teine orm pihastanud, selle pean enne uue panema.“

Nende sõnadega tõttaski ta seda tegema.

Võis olla kella kümne paiku, kui Indrek oli reisuvalmis. Ka täna, nagu eelmisedki päevad, puhus leige sügisene tuul edelast, lennutades kergeid pilvi nagu suitsuses taevas. Päike paistis nagu läbi halli vina ja sagedasti katsid ruttavad pilved ta peaaegu täiesti, nagu võiks iga silmapilk hakata sadama, et ladiseda päevade kaupa, aga siis äkki hele päikeseketas välgatas uuesti harvakoelise pilve tagant ja ujus viimaks suitsuvinalisele, kahvatule taevalapile, kust ta süstas varsti jällegi ligiruttava pilve varju. Nõnda oli see kestnud päevi ja öid ja näis, nagu võiks see kesta igavesti.

„Sookask tõmbub juba kollaseks,“ ütles Indrek sauna ees seistes, kuna isa istus paku otsas ja pusis pastla kallal.

„Juba hakkab värvi andma arukaselegi,“ rääkis isa. „Mõni haab seisab juba nagu tulle torgatud.“

22