Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/219

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

maga juttu ajab. Aga need küsimused on tänini ikka nagu kuulmeist või ajust mööda libisenud, ainult nüüd istuvad nad seal kindlasti ja helisevad — helisevad ja püsivad paigal.

Kuid elu käis Vargamäel samal ajal oma rada, teda Tiinas tekkinud hirm ei peatanud: lüpsti lehmi, pandi karjapoisile võid kannikasse ja piima pudelisse, luisati vikateid ja võeti loogu ning Indrek lõikas soos kraavi päev päeva kõrva. Paaril korral, kui heinategu oli kõige kibedam ja palju kuiva loogu maas, katsuti ka temale reha pihku pista, öeldes: „Niita jõuame oma peregagi, tule ainult aita kuiv hein kokku panna,“ aga tema ei võtnud seda kuulda, nagu oleks tema eluõnn ainuüksi soos. Tuli selle asemel vana Andres, kellele Sass otsis kõige kergemat reha. Aga see oli antud Ellile ja tema ei tahtnud sellest loobuda. Siis pakkus Tiina oma reha, mis oli kerguse poolest järgmine, aga nüüd jõudis Elli Tiinast ette, sest ta ei võinud kannatada, et teenija püüdis temaga reha-andmiseski võistelda, nagu Elli arvas, pealegi veel, et Tiina ei teinud seda omapead, vaid Oskari soovil. Sellele aga ei võinud Elli oma nuttu, mis ta vanaema kirjatud kirstu juures nutnud, kuidagi kinkida ja sellepärast pistis ta vanaisale kärmesti oma reha pihku, mille vars kõige suurema mähi ajal raiutud, et ta oleks tütarlapse käele pehme. Oskar nimelt oli selle varre raiunud, koorinud, lõhestanud ja lõpuks rehale tahagi löönud. Aga see sündis siis, kui nad olid alles õde ja vend, kes istusid üheskoos ratastele ja sõitsid siia ning sinna, kus juhtus midagi lahti olema. Nüüd nad enam ei teinud seda, ei teinud sellepärast, et Elli tahtis minna Otiga, keda Oskar nimetas hulguseks. See oligi, mida Elli ei suutnud vennale andestada, või nagu ta ise ütles — kinkida. Lõpuks ütles ta seda Otile endalegi, et see

219