Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/20

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Mina olen varssi ainus noor Vargamäel,“ katsus isa naljatada, kes oli akna all juba oma toidu kallale asunud.

„Jah, isa oleks nagu tõepoolest sestsaadik nooremaks läind, kui ta sauna elama asus,“ rääkis Maret peaaegu veendunult.

„Noh, siis muutun ehk minagi jälle nooreks, kui ma mõni aeg isa seltsis saunas saan elanud,“ katsus ka Indrek naljatada. Aga Maret võttis seda kibetõsiselt, sest ta küsis:

„Tahad sa siis tõesti siia elama asuda?“

„Tahan küll,“ vastas Indrek.

„Aga sul pidid ju lapsed olema, kes siis neid kasvatab?“ küsis Maret etteheitvalt.

„Olen siis mina mõni lastekasvataja, õde?“ küsis Indrek nukralt vastu.

„Issand jumal!“ ohkas Maret ja pööras silmad pimeda poole, sest need hakkasid sorinal vett jooksma. „Küll on see kõik hirmus!“

„Aga tead, Maret, ärgem rääkigem sellest kunagi enam,“ palus Indrek. „Selle asemel katsume elada. Katsume paremini elada kui tänini, sest üks päev paremat elu on rohkem väärt kui aasta halvast elust rääkida.“

„Mis sa siis tahad tegema hakata, kui sa siia jääd?“ küsis Maret.

„Kas siis minu jaoks Vargamäel tööd ei leidu?“ küsis Indrek vastu.

„Sa pole ju meie tööga harjund,“ ütles Maret.

„Küllap harjun jällegi,“ arvas Indrek.

„Sa pole ju õieti kunagi Vargamäel tööd teinud,“ ütles Maret, nagu püüdes vennale selgeks teha, kui mõttetu on temal tulla Vargamäelt tööd otsima.

20