„Ott tikub Tiinale kallale,“ ütles Oskar isale.
Aga nüüd sündis midagi hoopis ootamatut. Niipea kui Oskar oli need sõnad ütelnud, avanes lähedane aidauks — asi sündis nimelt aida juures —, sealt astus välja Elli ja ütles, ilma et keegi oleks temalt midagi küsinud:
„Ott ei teinud ju Tiinale midagi, mis ta tühja piriseb. Ma olin ju aidas, kuulsin kõik. Oskar ajab muidu tühja juttu, tema ei või ju kannatada, kui keegi Tiina peale vaatabki.“
Kõik seisid nagu löödult — kolm meest ühe tütarlapse ees, sest Tiina oli toa juurde jäänud. Kangestus kestis ainult mõne silmapilgu, siis ütles Sass:
„Kas kuuled, Oskar? Ja teie, Ott, pidage oma käed teistest inimestest rahu, Elli tunnistust pole mul vaja, mul on omal silmad ja kõrvad peas. Aga kui te ehk selleks seda teete, et minema saada, siis palk ootab toas.“
Ütles, pöördus ümber ja läks toa juurde, kus viskas kaika pinumaale.
„Tõbras niisuke!“ kiskus Oskar südametäiega läbi hammaste, nagu seda tema isa armastas teha, aga võimatu oli mõista, keda ta tõpraks nimetas. Ott püüdis üleolevalt kogu janti naljana näidelda ja kirus:
„Mehele ei teinud suurt vigagi, aga särgi tossu võttis välja. Õnneks oli vana tükk seljas.“
Elli seisis aidatrepil ja katsus naeratada, aga tema hallides silmades ja tuule- ning päikesepargitud näos ilmnes rohkem piinlikkust ja nõutust kui naeru.
Toas Maret päris Tiinalt aru, mis aida juures õieti sündinud, ja see katsus asjakäiku jutustada, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest rääkimist takistas peaaegu närviline nuuksumine. See kestis veel siiski, kui Sass aida juurest tagasi jõudis ja tuppa astus.
