Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/19

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

II.

Hämaras valguses Indrek avas silmad, sest ta kuulis naisehäält ütlevat:

„Soo, pudru ja piim on siin, isa, hakka kohe sööma, muidu jahtub ära.“

„Mul on täna ka külaline, tea, mis sellele anda,“ vastas isa.

„Kus ta sul siis on?“ küsis naisehääl.

„Ülal, ahju peal, kus siis mujal, muud aset mul ju polnd,“ seletas isa.

Nende sõnade juures tõusis Indrek vommil istukile, et alla vaadata, ja ta tabas kaks alt üles vahtivat silma, mis peaaegu purskusid vett täis, kui naine tundis ülal istuva mehe ja otsekui hirmunult hüüdis:

„Armas aeg, sina, Indrek!“

„Mina, Maret,“ vastas Indrek lihtsalt ja ronis mööda redelit maha.

„Küll oled sa vanaks läind,“ ütles Maret Indrekule, kui see alla jõudis, kuhu väike neljaruuduline aken suutis pisut rohkem valgust kallata kui üles ahju peale.

„Meie kõik läheme vanaks,“ lausus Indrek ja pöördus õe silmade eest kõrvale, sest need seisid ikka veel pisaraist tulvil.

19