võib näha Inglismaal. Praegu on üsna kindel, et kui sakslane oleks sama kange spordimees olnd kui inglane, siis poleks ilmasõda tulndki. Mõistate, peremees, ilmasõda oleks jäänd tulemata, kui sport oleks olnd kangem, ja teie kardate oma ratast proovikski minu kätte anda.“
Nõnda seletas suviline jalgratta, maailmasõja ja spordi vahekorda suure veendumusega, sest ta oli seda kuskilt lugenud, raadiost või asjatundvalt inimeselt kuulnud. Nii et kahelda polnud siin midagi.
Vargamäe Oskar muigas ja lausus endamisi: „See vend oskab hambasse puhuda,“ kuid ometi hakkas tal süda sees pikkamisi nõrkuma ja ta juba mõtles, et noh, korraks võiks ju ratta ta kätte anda, kui näeb, mis mees ta üldse on.
Ja nägigi. Mees oli kui mees muistegi, käristas sõnnikut tõsta ja ka kive vankrile veeretada ning sealt hunnikusse tõsta. Aga laulda ei armastanud, seda mitte. Tõsine inimene ei laulvat nüüdsel ajal, vaid ajab sporti. Laul olevat naljavendade ajaviide, aga sport nõuab täit meest ja täit kuraasi. Tõsisemad naisedki jätavad nüüd laulu ja lähevad üle spordile. Loetagu lehest, mis sünnib Inglismaal ja Ameerikas. Endisel ajal inimesed võistlesid lauluga, nüüd astub kõikjal asemele sport.
Ott ütles nimelt kõikjal, mitte igal pool, ja see oli palju mõjuvam ning usaldustäratavam kui vanad kulunud sõnad. Kõigepealt äratas see usaldust Ellis, aga vähehaaval ka Oskaris, ainult Tiina kuulas noormeest, nagu ei kuulekski ta midagi või nagu ei mõistaks ta kuuldust ainustki sõna. Sass ütles millalgi poisi juttu kuulates:
„Linnas lähevad need asjad üsna hulluks, ei meie tea siin sest veel ühti.“
