noored saavad nüüd liiga hilja vanaks ja selles olevat see elu häda ning kurja juur.
„Ma vaatan Oskarit,“ rääkis ta, „ta on ju täiskasvanud mees, väeteenistusest läbi ja kõik, aga elab, nagu oleks alles laps. Või arvad sina, et temale teeb põrmugi peavalu, mis kohaga saab, mis kividega põllul või uute hoonetega? Ära usu! On vaba silmapilk, siis, vaata, istub ratta selga ja on läind. Pärast kuula, kuhu otsaga jõund. Nagu oleks kogu tarkus selles, et saaks võimalikult kaugele.“
„Aga kui ratas on kord ostetud, miks siis mitte minna,“ ütles Maret.
„Hea küll, et ostetud,“ rääkis Sass, „aga kui kaugele sa ikka lähed, ega rattaga ilmast välja pääse. Ja tagasi tuled ometi vanasse paika. Kui elasime kiriku juures, siis ütlesin alati, et mingu inimene, kuhu ta läheb, minu juurde jõuab ta ikka tagasi, s. t. puusärgitegija juurde. Aga meie lastega on vist see häda, et nad pole Vargamäel sündind, et nad mäletavad endist kodu, sellepärast nad aina läheksid kuhugi.“
„Ei, Sass, nii see küll ei ole,“ vaidles Maret vastu. „Meie omal ajal olime ju kõik siin sündind, aga minema kippusime ikkagi, ainult siis polnd veel rattaid, pidi jala minema.“
„Nojah, siis lõpuks tulebki nõnda, nagu Oskar kord ütles, et tema ise lillutab rattaga, aga poeg võib-olla vuristab juba lennukiga. Hea küll, kui lennukiga, siis lennukiga. Aga kas ta jõuab kaugemale kui rattaga või jala? Kas ta jõuab kaugemale kui mina oma vigase jalaga? Inimesed hakkavad ehk lõpuks muidu niisama õhku tõusma, lihtsalt, ilma lennukita, aga ega nad ilmast välja ikka pääse. Mina oma vigase jalaga jõudsin Vargamäele, Oskar oma rattaga ei saa lõpuks ka kaugemale ning tema poeg oma lennukiga
