Indrek. „Aga pidage meeles, Tiina: teie tulite siia nii-öelda minu kaudu ja tõttu, kui teie läbi midagi sünnib, siis puutub see ka minusse, sest inimesed panevad teie teod vähemalt osaltki minu arvele. Sellepärast hoidke end!“
„Ma hoian, härra!“ vastas Tiina, ja tema süda hüppas rõõmu pärast sees, et Indrek temaga nii tõsiselt rääkis. Aga ta rõõm kasvas veelgi suuremaks, sest Indrek jätkas:
„Minule isiklikult oleks muidugi parem olnud, kui ma teid siin ei näeks, sest teie tuletate mulle linnasündmusi meelde. Aga te olite seal mulle suureks abiks, olite tubli tüdruk, sellepärast jääge pealegi, kui nii väga tahate ja kui kuidagi jääda saate.“
„Kui härra ka oma õele võiks öelda, et ma olen tubli tüdruk,“ mangus Tiina.
„Seda ma ju ei tea, kas te maal sama tubli olete kui linnas,“ vastas Indrek.
„Tõsi küll, härra, seda te ju ei tea,“ oli ka tüdruk ise nõus. „Aga kas te ei lubaks mind täna öösiks sauna jääda, nii et homme hommikul hakkan ma siis uut kohta otsima?“
Oh jaa! Seda muidugi, sellega Indrek oli nõus. Nõnda siis Tiina läks kraavilt sauna juurde meeleolus, nagu oleks ta natukese ajaga, väikese rääkimisega ja mõne tühise pisaraga võitnud poole maailma. Aga kui Indrek õhtul koju tuli, ootas teda soe tuba ja soe toit ning kogu eluruum oli nagu värskema õhu ning teissuguse välimuse omandanud. Mis siin oli muutunud, seda ta ei teadnud ütelda, aga et midagi tõepoolest oli muutunud, selles polnud kahtlust.
Pealegi Tiina oli jõudnud juba isale oma loo ära jutustada ja temale ütelda, kui väga ta tahaks maale teenima jääda. Isa oli ta siis kohe oma varju alla võtnud ja sellepärast ütles ta esimesel parajal silmapilgul Indrekule, et võib-olla saaks Tiina ülal Maretiga kaupa, see ju niikui-
