Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/163

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ei, ka nõnda mitte,“ ütles Indrek.

„Tähendab härra tahab minust lihtsalt lahti saada, ei muud midagi,“ ütles Tiina nüüd ja Indrek mõtles temale seda kinnitada, aga kui ta nägi, et tüdrukul on silmad vett täis, hakkas tal temast kahju ning ta muutis oma esialgselt kavatsetud sõnu, öeldes:

„Talus on suvel täit ja tugevat inimest vaja. Ei ole nii väga tähtis, mis inimene sööb või mis ta maksab, vaid kas ta tööga toime saab, kas ta täie inimese eest väljas suudab olla, sest muidu jääb töö tegemata või teised peavad mitme eest rühmeldama.“

Tiina istus natukene aega vaikides, nagu mõtleks ta Indreku sõnade üle järele, ja ütles siis:

„Härra, kas lubate, et ma ise teie õega räägin? Ma ei luiska talle midagi, ütlen kõik nagu on, aga ütlen ka seda, et ma olen keldrikorteris sündind ja kasvand ning et mina pole ometi mõni preili, kes…“

„Ja ometi olete nagu mõni preili,“ ütles Indrek vahele.

„Kas tõesti olen, härra?“ küsis Tiina äkki rõõmsalt, nagu oleks juba kõik elumured lahendatud.

„Kas tõesti,“ kordas Indrek nagu osatades ja lisas siis: „Prouagi ei tahtnud teid alguses just sellepärast majja võtta, et olete teenijaks liiga peenike. Aga mis teiega siis veel siin maal peale hakata, kus on sõnnikuvedu, kartulivõtt, rehepeks ja muud niisugused asjad.“

„Uskuge, härra, ma teen kõik, ma teen kõik hea meelega, kui ma aga võiks siia jääda,“ kinnitas Tiina. „Nüüd ma teen veel parema meelega, kui härra ütleb, et ma olen pisut preili moodi.“

Jälle vaikisid mõlemad natukene aega, siis ütles Indrek:

„Lõpuks — jumal teiega, Tiina! Kui te nii väga

163