„Aga eks teenija tee siis tööd ja teeni, nii et oleks süüa ja riiet.“
Nõnda rääkisid nad lause-lauselt vastastikku, kuni Indrek jäi vait, nagu mõtleks ta järele, et mis see siis nüüd kõik on või mis see peab tähendama. Lõpuks ütles ta üsna selgelt ja rahulikult:
„Olgu kuis on, aga mina pole see kraavikaevaja, kes vajaks praegu naist või sellist teenijat, kes muretseb ise endale süüa ja riiet. Mina tahan olla üksi.“
„Aga teil on ju vana isa,“ lausus tüdruk.
„See on tükk minevikku, mitte olevikku, ammugi mitte tulevikku,“ rääkis Indrek. „Ma katsun elada minevikus, vähemalt mõni aeg. Nõnda on mul praegu kõige parem. Ja seda ma ei muuda. Mis mul vaja, selle natukese eest muretseb õde ja õetütar.“
„See ülal talus ongi teie õetütar, see noor tüdruk?“ küsis Tiina.
„Kust teie teda tunnete?“ imestus Indrek.
„Ma tulin ju sealt läbi,“ seletas Tiina. „Ta oli õues, ma teretasin ja küsisin, et kas teie, härra, peaks kodus olema, ja tema vastas, et olete vist kraavil. Ta tuli veel minuga toaotsa ja seletas, kuidas ma teid võiks leida. Aga viimaks nägi, et isa all koplis, ning ütles: minge vanaisa juurde, küll tema teile näitab. Nõnda ma tunnen teda. Minule ta kangesti meeldib, meie kahekesi saaks vist väga hästi läbi.“
„Ärge olge selles nii kindel,“ ütles Indrek, „Elli pole ehk sugugi nii hea, kui teie arvate.“
„Ega ju mina pole ka nii hirmus hea,“ seletas Tiina, „aga kui keegi sulle meeldib, siis teed kõik, mis ta tahab, ja nõnda saad ikka läbi. Ja mina saaks härra õetütrega tingimata hästi läbi. Härra õega ka.“
