ei taha tema juures enam teenida, siis pole minul selle kohta ometi midagi ütelda. Mis aga puutub minu majapidamisse siin, siis te nägite juba mineval sügisel oma silmaga, et minul pole siin mingit majapidamist, kus võiks kasutada teiesugust teenijat. Mul pole teid tarvis ja pealegi pole teie siia kõlvuline. Aitas sellestki jandist, mis oli mineval sügisel šokolaadiga.“
„Härra, kas te siis kunagi enam mulle seda šokolaadilugu andeks ei anna?“ küsis Tiina, nagu poleks Indrek midagi muud ütelnudki.
„Ma olen selle juba unustanud,“ vastas Indrek, „aga ma ei taha, et sellised asjad võiksid korduda.“
„Härra, nad ei kordu ju,“ kinnitas Tiina, „nüüd pole mul šokolaadi ega kompvekki kaasas, saia natuke oli, aga selle sõin tee peal ise ära.“
„Aga kuulge, Tiina, küsimus pole ju lõpuks selles, kas teil on šokolaadi ja kompvekki kaasas või mitte, vaid et minul pole teiega siin midagi peale hakata ning et teil polnud mingit põhjust siia tulla,“ rääkis Indrek.
„Härra, see ei ole ju nii,“ seletas Tiina. „Sest ma olin ju linnas teie laste juures ja kui ma sealt ära tulin, siis pidin ma ometi teile seda ütlema ja seletama, miks ma ära tulin, nii et te teaksite, et mind seal enam ei ole, sest muidu võite mind süüdistada, kui lastega midagi sünnib. Ja nendega sünnib, see on kindel…“
„Mis nendega siis sünnib?“ küsis Indrek peaaegu hirmunult.
„Vaadake, härra,“ seletas Tiina, „seni kui mina seal olin, katsusin ma kõik nõnda teha ja seada, nagu oli proua eluajal. Proua oli mind nõnda käskind ja mina täitsin, kuigi teda ennast enam ei olnd: vahetasin lastel sagedasti pesu, andsin neile eraldi süüa, pesin neid, mängisin nen-
