tud. Nad jäävad minust Vargamäele kasvama, jäävad minu mälestuseks.“
„Kogu Vargamäe on ju sinu mälestuseks,“ ütles Indrek. Aga isa vaidles sellele vastu, seletades:
„Vargamäel on teisedki töötand, mine võta tagantjärele kinni, kus minu, kus teiste töö. Aga need kuused istutan mina üksinda, need on minu töö. Kui minu päevini elad, siis on nad juba nii suured, et saab puusärgilaudu.“
Nõnda rääkis isa oma sookuuski paremale söödamaale paigutades ja jätkas seda toimingut päevade kaupa suure innuga, nagu oleks tal mõni tükitöö, mille eest maksetakse kõrget tasu või mis peab olema teatud ajaks valmis.
Sassi arvates oli osa puid istutatud paigale, mille tema kavatsenud lähemal ajal põlluks teha, aga vanale äiapapale ei lausunud ta sellest sõnagi. Nõnda toimis ta enam oma naise Mareti kui iseenda soovil. Aga see oli ükskõik, peaasi, et vana Andres võis häirimata oma puid edasi istutada ja sellest unistada, kuidas Indrek saab neist tema eas puusärgi laudu.
Sass ei tahtnud alguses Mareti sõnu kuuldavaks võtta, sest ta ütles:
„Kui vanainimene tahab midagi teha, las ta siis teeb, millest oleks kasu, aga nüüd pean mina hakkama neid puid juurima, mida tema nii suure vaevaga soost välja äärde kannab.“
Aga Maret vastas mehele:
„Tema on oma kasuliku töö Vargamäel juba ammugi teind, eks ta siis vanas easki või oma lõbuks pisut ka tühja tööd teha. Kui ta nii väga tahab sinna istutada, las ta siis istutab pealegi.“
