mitte toas. Ja nüüd korraga läheb tema ise, ühes käes kepp, teises õied, nagu ei olekski ta enam Vargamäe elanik.“
Sel silmapilgul Elli jõudis tagasi ja ütles:
„Ei vanaisal ole õitest enam kuigi palju arusaamist.“
„Miks nii?“ küsis Indrek.
„Ta ei tahtnud purki, kuhu õied vette panna,“ kostis Elli. „Milleks ta üldse nad kaasa viib, kui ta neid ei armasta.“
„Las ta nüüd viib, need ju ta oma istutatud õunapuu otsast,“ ütles ema.
„Ega sa siis ometi nende õunapuuõite pärast vanaisale toaotsa järele joosnud,“ ütles Indrek omalt poolt.
„Kust sina seda tead, onu?“ hüüdis tüdruk üllatatult vastu. „Ma hakkan sind kartma, sest sa loed mõtteid. Ma olen varemalt ka tähele pand, et sa loed mu mõtteid.“ Ja ema poole pöördudes Elli rääkis edasi: „Kui me esteks kolmekesi alt üles tulime, ütles vanaisa, et noored ei armasta vanu. Ta ütles nimelt, et noored puud armastavad vanainimest rohkem kui noored inimesed. Ja tead, ema, kui nüüd vanaisa hakkas siit alla tagasi minema, siis tahtsin mina talle näidata, et ma teda armastan, ja sellepärast ma jooksingi talle toaotsa järele, ja küsisin, et kas ta ei taha veepurki, kuhu võib oma õied sisse panna. Aga kust teab seda onu?“
„Onu vist armastab sind, laps, mis see muud ikka on,“ vastas Maret. „Kui meie Sassiga noored olime, siis me ikka lugesime teineteise mõtteid. Mõnikord on veel nüüdki nõnda, et üks mõtleb ja teine ütleb. See on armastus.“
„Ja sina ei armasta vanaisa, sest sa ei oska tema mõtteid lugeda,“ seletas Indrek.
