„Väga hea, isa, aga need, kes seda ei usu, mis tuleb neil Kristusest pidada? Mis tuleb pidada inimesest, kes usub, et tema on jumalapoeg, ja kes katsub ka teisi seda uskuma panna?“
„Kas siis ilmas on niisukest inimest, kes usuks, et tema on jumalapoeg?“
„Küllap ehk on,“ arvas Indrek. „Igatahes olen mina inimest näinud, kes uskus ise ja püüdis ka mind uskuma panna, et tema on Poola kuningas.“
„Kui liht inimene niisukest asja usub, siis on ta ju loll,“ arvas isa.
„Ja muidugi, isa, aga ta on veel lollim, kui peab end jumalapojaks. Sest kuningatroonile istuda on kergem kui ristil surra ja maailma lunastada, eks ole nii. Ja kui inimene ometi endast seda usub, siis peab ta väga haige olema. Nimelt pea peab tal haige olema. Muidugi, isa, võiks ka nõnda öelda, et ehk on maailmas inimesi, või kui neid tänapäev ei leidu, siis oli neid ehk varem või neid tuleb hiljem, tuleb nimelt niisuguseid inimesi, kes on peast ja südamest nii haiged, et võivad end uskuda tõelikult jumalapojaks ja võivad nõnda maailma lunastada…“
„Poeg, nüüd hakkad sa lolli juttu ajama,“ ütles isa vahele.
„Eks ole, isa, ja just niisuguste juttude pärast nad ütlevadki mulle, mina tahtvat mõrtsukaks saada, ilma et ise põrmugi mõrtsukas oleksin. Aga kuule, isa, kas ma siis tõepoolest ajan lolli juttu? Sa ju ometi tead, mis Kristus rääkis usust: kui me ütleksime ka selle mäe vastu, saagu ta üles tõstetud ja merre heidetud, siis peab see sündima. Ja kuidas äratas Kristus Laatsaruse surnuist? See haises juba. Noh, nüüd ütlen mina: kui usk võib seda,
