Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/131

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ja kui kaua siis surelik inimene jaksab sellele vastu pidada, et ingel alati ootab? Ei kuigi kaua! Nõnda see lõpp siis tulebki, sest et jumal on nõnda otsustand.“

„Aga nõnda see ei või ju olla, isa,“ katsus Indrek vastu vaielda. „Hea küll, kui inimene tapab enda ise. Aga mis siis, kui tapab teine, tapab röövel?“

„Ka siis on see jumala tahtmine: selle inimese päevad on loetud,“ vastas isa.

„Aga mõnikord üks tapab teise kogemata,“ seletas Indrek. „Nägin kord linnas, kuidas tütarlaps jäi veoauto alla ja sai silmapilkselt surma. Miks olid tema päevad loetud? Kas temast polnud ka enam midagi head loota?“

„Ega tema päevad polnudki loetud,“ vastas isa. „Tema surma jumal saatis autojuhi pärast, selle päevad on varssi loetud, ingel on juba teel tema selja taha, et hakata seal seisma, kuni on lõpp käes. Laps oli hea, laps oli süütu ja tema oleks eluajaks heaks jäänd, jumal teadis seda, sellepärast polnud vaja, et ta nii kaua kõnniks siin ajalikus elus. Aga autojuht, sellega oli jumala juures halb asi, sellepärast saadeti talle viimane hoiatus — süüta lapse surm. Tema ise ütleb, et kogemata, inimesed tunnistavad, et kogemata, kohus otsustab, et kogemata, aga ei mitte, vaid jumala ingel seisis autojuhi selja taga ja nõnda sündis see. Jumal tahtis seda.“

Ja nagu oleks Indrek selle seletusega rahuldatud, ta ei esitanud enam uusi küsimusi. Sellepärast võis isa rahulikult jätkata:

„Sinugi asi on nõnda, olen mina mõelnd. Sinu naine oli hea, kui sina läksid teda tapma…“

„Isa, ma palun!“ hüüdis Indrek ja kargas järilt püsti.

„Ei, ei, poeg, luba, et ma sulle ütlen, kuidas mina seda arvan. Mina ei saa muidu sinuga ühe katuse all

131