See jõevee allalaskminegi, jõe puhastamine, ega ma sedagi enam oodand ega mõelnd, ja vaata, nüüd see ehk just tulebki. Ja tead, Indrek, mis ma veel ootasin, mina ja Maret ka, meie mõlemad?“
Isa vaikis, et kas Indrek vastab midagi, ja jätkas siis endisest veel vaiksemalt ja rahulikumalt:
„Meie ootasime sinu surma. Maret otsis lehest surmakuulutustki, et ehk pannakse sinna, kui see juhtub. Tema ütles nimelt, et tuleb see vabasurm, nagu leht kirjutab. Aga mina olen aina mõelnd, et kas inimese surm on vaba või ei ole, ja olen oma aruga otsustand, et ei ole. Tapa ise, lase teist tappa või sure, nagu inimesed ikka surevad, ikka ei ole vaba. Mina arvan, et kui inimene pistab käe iseoma elu külge, siis keegi sunnib teda, keegi ajab, nii et ta peab minema.“
„Aga kes siis?“ küsis Indrek.
„Inimesed ütlevad, et vanakuri, aga mina olen mõelnd ja otsustand, et kuis siis tema seda võib ja saab, kui on jumal taevas ja Jeesus Kristus siinilmas? Kuis tema võib oma käe pista inimese elu külge, kui inimene on lunastud, pestud Talle veres? Ei, tema ei või seda mitte. Ja ei või ka olla, et vanakuri tuleks jumala käsul, sest milleks hakkab jumal kuradit käskima, kui tal on omal inglid. Nii et see peab ikka jumal ise olema, kes ajab inimest seda tegema. Sest kui inime on niisuke, nagu mõni inime on, et temast enam midagi loota ei ole, head nimelt ei ole, milleks siis niisuke inime veel peaks elama? Ja jumal näeb seda, kui inimene on niisuke, ning siis ta ütlebki oma inglile, mine ja vaata, et see asi oleks lõpetud. Ja siis ingel tuleb ja seisab selle inimese selja taga, seisab alati, seisab öösel ja päeval, hommikul ja õhtul. See inime küll ei näe teda, aga ta tunneb oma südames, et ingel seisab ja ootab. Noh,
