nad äkki ülalt alla ja said otsa, nagu poleks neil inimestest sooja ega külma. Miks nõnda? Milleks see kõik? Kas muidu ei saa?
Ei, Vargamäel päike muidu ei saanud, kui pidi kevadel katuseräästasse jääpurikad treima ja nad pärast ise ülalt alla puruks pilduma. Nõnda oli päikesega Vargamäel. Aga Indrek mõtles, et mis hakkab vaene päikene siis peale, kui ükskord võib-olla Vargamäel enam pole inimest ega tema eluhooneid, kuhu küll riputab ta siis oma jääpurikad, et neid pärast puruks pilduda? Võib-olla päike ei treigi siis enam purikaid? Võib-olla on päike siis vana ja ei armasta enam mängida? Kui kaob inimene, siis kaob ka purikas, mis? Kui kaob inimene, siis kaob ka katuseräästas, kuhu istutada purikaid. Päike, kallis, kui armastad oma purikaid, siis pead ka inimest armastama, sest tema valmistab purikate tarvis katuseräästaid!
Nõnda Indrek kõneles kirgavalt heleda päikesega, kui mõtles jääpurikaist saunaräästas, kõneles endamisi ja vihistas suuskadel mööda sädelevat lumelagendikku, kuhu oli oma jälgi teinud ainult mõni metsloom või -lind. Silmad kippusid kustuma valguse küllusest ja eredusest, kogu keha joobus temast luudeni ja üdini.
Kauged metsasalud koorusid pikkamisi oma ähmasest, peaaegu hallist talverüüst ja tõmbasid enestele ümber kord-korralt aina sinendavamad kevadevärvid, nagu püüaksid nad võistelda taevaga, mille serva nad kandsid. Noores kuusetihnikus oli keskpäeval juba tunda mingit erilist värsket lõhna. Rebane lamas ühel päeval paksu põõsa ääres nii pikk kui ta oli, jalad ette ja taha välja sirutatud, saba luuana lumel, ning ta oli päikesesoojusest nii joobunud, et Indrek sattus talle mõnesammulisse lähedusse, enne kui ta oma uimast virgus ning maast kargas. Jänes ei mallanud
