verega ning poeg, siis jätaks Oru temale, poisi pojale, nagu Andres andis Mäe Mareti pojale. Nii peaks tegema.“
„Aga kui laps ei ole terve verega, mis siis?“ küsis Karla. „Siis on meil kaks niisukest kaelas.“
„Poeg, sul ei ole rehnutti peas,“ ütles vana Pearu. „Sest kui laps ei ole terve verega, siis me teame, et poisi veri on tõesti haige ning meie ütleme, et asi meisse ei puutu ja et meie ei tea. Küsigu poisilt. Aga mis nad temalt küsivad, kui tema veri on haige! Las küsivad! Ega tema ole ometi mingi otsaline, kui tema veri on haige. Mitte kui midagi nad talle ei tee. Ei tehtud Mäe Indrekule, ei tehta ka meie poisile. Nõnda saaks kindla otsa peale.“
„Küll on see minu asi õige hulluks läind,“ ohkas Karla. „Hakka ise oma last kas või kurja peale õpetama. Sest ega siis tema heaga kellegi ligi pease.“
„Ä’ä ütle ühtigi, küllap peaseb heagagi,“ vastas Pearu. „Aga kulu võib see tublisti teha.“
„Isa, mina ei usu, et sellest tembust kunagi asja saaks,“ ütles Karla otsustavalt.
„Noh, kui ei sua sellest, siis suab ehk teisest,“ arvas Pearu.
„Misukesest teisest?“ küsis Karla peaaegu kohkunult, et mis see isa oma vanas peas suurest igavusest veel on välja haudunud.
„Sellest, mu pojuke, et laps oleks sinu, aga isaks hakkaks poiss,“ rääkis Pearu. „See ongi see päris rehnutt, teine on muidu niisama. Teine on ainult reakida, aga see on teha, sest see on seadsam — sinu veri on ju terve. Oru saaks nõnda õige pärija, õige peremehe, kel õige nimi.“
„Ja mina peaks veel vanas eas oma eite petma hakkama?“ küsis Karla.
