Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/111

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

püksa ei olnd ja, näe, Oru jäi võitjaks: Mäe Andres on saunas ja peres kõnnib köntjalg. Pane tähele: mina sain Andresest võitu ja temal ei aidand ei ta jumalasõna ega suur ihuramm, aga sina lased lombakal omale jala taha panna.“

„Isa, ma ju ütlesin sulle, et see pole Sass, vaid Indrek,“ rääkis Karla.

„Hea küll, et Indrek, mis siis sest,“ ütles Pearu. „Kas siis te Kassiaruga kahekesi temast võitu ei suand?“

„Sa oleks pidand kuulma, kuidas ta Kassiarule punktid ette pani, nii et see ei osand mimm ega memm öelda,“ seletas Karla.

„Enne oleks pidand tegema,“ ajas Pearu oma. „Oleks pidand tegema nõnda, et mehed oleks tulnd kokku kas või vallamajasse, kui mitte mujale, ja sinna Indrek poleks suand, sest tema pole ju muaomanik. Mis on linnauntsakatel muameeste seltsis tegemist või reakimist?“

„Tema tegi enda kohe Sassi vollmahimeheks, kui Kassiaru katsus talle pulka lõugu pista,“ seletas Karla.

„Muidugi, mis tal oma kodus viga mängida!“ venitas Pearu. „Aga minul, armas poeg, on kahju, et ma näen, kuidas Oru hakkab Mäele alla jääma. Oru jääb Mäe päkaaluseks, selleks jääb ta. Sest, vuata, Karla, mis see aitab, et sina oled terve ja tema vigane, kui Mäe on Orust üle. See on hullem, kui et mees on mehest üle. Mees sureb, aga koht jääb, see ei sure. Seda rehnutti Andres tundis. Tema verd oleks Orule vaja…“

„Isa, sa hakkad vanaks jääma,“ ütles Karla nüüd. „Sa ei mõtle enam, mis sa räägid. Kui Andres seda kõike nii hästi tundis, miks tal siis poega peremeheks ei ole?“

„See on hoopis teine rehnutt,“ vastas Pearu. „Andrese poeg elab linnas, aga kui tuleb korraks Vargamäele, siis

111