Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/101

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

hüüe: õige!). Aga ega siis ometi selleks ole kokku tuldud, et aru pidada, kuidas Vargamäe jõge kinni matta, temas nii-ütelda vett paisutada. Mis aga sellesse puutuvat, nagu võiks Muulu emakraav ministeeriumis kergemalt poolehoidu leida kui Vargamäe jõe süvendamine, siis olevat lugu otse vastupidine, sest jõe süvendamisel ja õgvendamisel on palju üldisem ja ulatuslikum tähendus kui Muulu kraavi kaevamisel, ja sellepärast võidavat just siin valitsuse abi loota. Kui aga tahetakse, et asi rutemini ja kindlamalt liiguks, siis peaksid need, kes ettevõttest kasu loodavad, valmis olema teatava protsendi kulusid oma kanda võtma, sest see tõendaks ministeeriumis kõige paremini, et kogu tööd peetakse koha peal tähtsaks ja tulusaks, mis on igatahes peaasi. Ja ärgu lastagu end enneaegu hirmutada kuludega, mida veel kuskil pole olemas. Samuti ärgu murtagu nii väga pead, kui palju üks või teine saab kasu. Üks olgu igal mehel vankumata meeles: kõik saavad kasu. Igaüks, kes täna palvekirjale alla kirjutab, võitleb üldise asja eest, mitte ainult oma õuealuse pärast. Praegu piirab jõeäärseid heinamaid pajurägu ja kasevõserik, aga kui vesi jões paar jalgagi langeks, siis saaks võserikust tihnik, millest inimene läbi ei pääse. Ja kes oskab praegu arvata, milline väärtus sel tihnikul on tulevikus, kui meie metsade lagastamist jätkatakse endise hooga? Viletsa hao asemel võidakse ükskord lõigata saepakke, süvendage ainult jõge.

„Muinasjutt,“ lausus juhataja siinkohal vahele.

„See muinasjutt on sündinud lugu,“ vastas Indrek ja jutustas, kuidas kakskümmend viis, kolmkümmend aastat tagasi käinud õnnis vallakirjutaja ja veel õndsam köster Vargamäe jõel vähki püüdmas; kuidas nad kahekesi vaielnud isamaa-armastuse üle; kuidas kirjutaja südaööl käinud jõepõhjas oma kalleid nattu otsimas ja sealt ilmatu suured

101