Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/10

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

peen ja pehme arurohi, kas või metshärjapea ja hiirehernes. Kümne aasta pärast ei tunne endisi pehmeid ja kõikuvaid maid äragi. Sooheinamaast saab kultuurheinamaa, võserikust saab tihe mets, metsast saab helisev laas. Mehed ise peavad käed külge panema, peavad kokku tulema, aru pidama ja otsuse tegema, peavad palvekirja saatma, peavad, kui vaja, mitu palvekirja saatma.

„Kui minu silmad seda veel näeks,“ kordas isa samal ajal, kui Indrek andus oma mõtetele, „siis läheks minagi jõe äärde ja hakkaks risu sealt välja kiskuma, mis sinna kannud teised ja mida kannud ma ise. Ma oleks siis kõige õnnelikum inimene maailmas, sest minuaegsed mehed on juba kõik läind. Pole enam Hundipalu Tiitu, Aaseme Aadut, Kingu Priidut, Ämmasoo Villemit, Rava Kustast ega Kukessaare Jaani, aga nemad kõik olid minust nooremad. Elus on ainult Vihukse Anton, aga see olla nüüd veel unisem kui enne ja temasse selle ilma asjad ei puutu. Hinges olla ka Kassiaru Jaska, aga see elab nüüd linnas, on seal majaomanik. Nii et õieti oleks ainult mina, kelle silmad seda näeks, kui Vargamäe jõge hakatakse puhastama.“

„Aga eks Pearu ela ka veel?“ küsis Indrek isa sõnade vahele.

„Jah, temal on ka alles hing sees,“ ütles Andres, „aga temast ei olla enam kuigi suurt asja. Mina pole teda küll juba ammugi oma silma saand, aga ma kuulen, et teised räägivad, tema oodata päev-päevalt surma. Mineval talvel, kui see hirmus torm ja tuisk oli, lasti kõla lahti, et Pearu ollagi läind, — surnud just tormi ajal. Mina ja kõik teisedki ütlesid siis, et seda see hirmus torm ja tuisk tähendaski — tuldi Pearu hinge järele. Aga nagu pärast selgus, Pearu vaakunud siis küll hinge, aga jumal pole teda ikkagi

10