oli terve. Aga värav oli irvakil ja sealt vahelt olid hobused välja pugenud, seda näitasid jäljed.
„Kuule, Juss,“ ütles Andres sulasele, „sina viisid õhtul hobused kopli ja jätsid vist värava võrust lahti.“
„Ei, mina panin värava võrusse,“ vastas poiss.
„Tead sa seda kindlasti?“ päris peremees.
Juss teadis seda päris kindlasti.
„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,“ arutas peremees nagu endamisi.
Nõnda see seks korraks jäigi. Aga mõne päeva pärast kordus asi uuesti ja hullemini. Ühel hommikul, kui Andres pimedas välja läks, öhötas noor mära talle õuevärava tagant vastu. Tähendab jällegi olid hobused koplist välja pääsenud, mööda põldusid ümber kolanud ja viimaks koju tulnud. Jälgi ajades leiti nüüd, et kuskil nõrgemas paigas oli paar aialatti katki aetud ja sealt olidki hobused põllule tulnud.
„Mis sa hulludega tahad teha, kui aeda hakkavad ajama,“ siunas Andres.
„Noorel märal põle ilmaski seda ametit olnd,“ püüdis perenaine oma kaasavara kaitsta. „Tema emagi ei ajand aedu, põlnd teine seda tõugu.“
„Ehk siis vana,“ kahtles Andres. „Aga miks ta siis mullu ei ajand, kui aiad olid viletsamad? Kust ta tänavu selle moe on saand?“
Polnud parata, hobused pidi ikkagi koplisse viima. Andres käis ise veel kord kogu aia läbi, ja kus leidis madalama või nõrgema koha, sinna raius mõne oksliku kuuse peale.
See näiski aitavat, sest nädalat kaks seisid hobused aia taga. Aga siis toodi ühel hommikul vara Orult Mäele käsk, peremees tulgu hobuste järele, nad olnud kapsas. Andres ise ei läinud, saatis Jussi. Aga sellele ei antud hobuseid kätte, peremees mingu ise. Andres saatis poisi uuesti Orule ja andis talle kümme rubla kaasa, öeldes:
„Maksa, mis nõutakse, ja too hobused ära.“
Seegi kord tuli Juss tagasi tühjade kätega. Pearu hobuseid poisi kätte ei andnud. Andres vihastas.
„Mis temp see siis nüüd on,“ ütles ta.
