ja vett oli kraavi kahtlemata rohkem tulnud tema kui Pearu maa seest.
Andres pani Madise lepiku alla kohe uut kraavi kaevama. Piirikraavist algas see ja läks otsaga Aaseme krundi poole, et ta sealtpoolt tükkivad veed ära korjaks. See oli juba ainuüksi Andrese kraav ja selle kraavi veega võis ta teha, nagu süda kutsus. Ka mättaga talitas ta oma tahtmise järgi: laskis ta kahele poole kaldale laduda, mis oli Madiselegi soodsam.
Pearu näis mingisugust aru pidavat, mis paistis tema kõnnakust, seisanguist, köhatamisest ja sülitamisestki. Üheks suureks mureks oli tal see aiatükk, mis ta kevadel oma rukki äärest oli maha lõhkunud. Nüüd oli temal rukki asemel rukkikõrs ja teisel pool piiri rukkioras. Sellepärast oli Pearule endale piiriaeda palju enam vaja kui Andresele. Hea oleks lambaid rukkikõrde lasta, aga ei saa, aial on auk sees. Pearu pidas kaua aru, et kas minna aiaauku uuesti kinni tegema või ei. Päev-päevalt lükkas ta seda häbi oma kaelast.
Aga siis leidis ta ühel ilusal päeval, et aiaauk ongi juba kinni. Kes tegi? Tema ise ja tema inimesed mitte. Tähendab – naaber pidi siis tegema. Mispärast? Pearu läks uut aeda vaatama ja nüüd nägi ta, et Eespere oras oli aiaaugu kohalt loomajälgi täis tipitud. Alles nüüd mõistis Pearu asja: tema loomad olid läbi aiaaugu naabri orasel käinud, ja et oma orast teise loomade eest kaitsta, tegi Andres tema lõhutud aia asemele uue, ilma et naabriga asjast enne sõnagi räägiks – teda selle väärilisekski peaks. See tõsiasi puudutas Pearut väga tunduvalt. Endise naabriga oli teine lugu, temaga sai rääkida, vaielda, ärbelda, aga praegune teeb näo, nagu Pearut poleks olemaski.
Varsti pärast seda juhtus nõnda, et kui Eespere Juss ühel hommikul vara koplist läks hobuseid tooma, siis leidis ta nad naabri viljaauna kallalt.
„Kust nad siis sinna said?“ küsis Andres.
„Ma ei tea,“ vastas Juss.
„Väravat sa vaatamas ei käind?“
Ei, Juss polnud kopliväravasse saanud, vaid oli hobustega otseteed koju tulnud.
Andres läks ise asja uurima. Ta käis kopliaia läbi, see
90
