Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/9

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sauna-Mari. „Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.“

„Aga mis siis nüüd?“ küsis perenaine nõutult.

„Peame appi minema, mis muud,“ vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: „Kus ta on, suurel soonel või?“

„Ei, väiksel,“ vastas Eedi. „Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.“

„Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,“ siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: „Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.“

Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu:

„Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.“

Vanker hakkas liikuma.

„Ärge talle haiget tehke,“ palus perenaine tagant järele.

„Ei noh, kus nüüd seda,“ vastas sauna-Madis.

Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.

„Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,“ tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.

„Unustasin, mis parata,“ vastas peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. „Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.“

„Nii, nii, liiatigi kui poja ema,“ oli ka sauna-Madis nõus. „Aga näe, eks lõdisegi teine,“ tähendas ta lehma kohta.

9