„Oota,“ osatas Mari. „Kaua ma siin ootan? Võib-olla tahad ehk homme tagasi ujuda. Lähen parem sööma.“
Juss kargas sumatades vette. Ta sihtis otseteed kõige laiemast kohast üle lageda vee. Ei puudunud palju, siis oleks ta kaldale jõudnud. Aga enne sündis midagi imelikku: Juss jäi esiteks nagu peatuma, sibeles ühel kohal, ja siis pistis surmahirmus karjuma. Mari kahmas reha, et selle pulki poisile pihku ulatada, aga reha ei ulatunud, kuigi tüdruk läks ristluuni vette. Nüüd laskis ta silmadel ringi käia, et leida midagi, mis oleks pikem. Aga kui ta midagi ei leidnud, pistis ta omakorda karjuma, sest Juss kippus juba vajuma.
„Peremees, peremees, Juss upub! Appi, appi!“ kisendas Mari kõigest jõust.
Aga peremees oli isegi poissi ja tüdrukut silmas pidanud, kartes, et ega see ärplemine ikka heaga lõpe. Silmapilk olid tal särk ja püksid seljast maas ja juba sumas ta sulase poole, kelle ta jalgupidi kaldale vedas. Kui see meelemärkusele tuli, vandus ja sülitas ta:
„Kramp, kurat! Ei saand änam liigutada, kudas sa siis nõnda veel ujud.“
„Seni jändad, kuni suu vett täis,“ ütles peremees.
„Jah, ega palju ei puudund,“ oli ka Juss nõus. „Ole meheks, peremees, et appi tulid.“
„Mis sust raipest nüüd muidu,“ naljatas Andres, „aga teenid juba teist aastat ja jääd ehk kolmatki. Ehk kust praegu uut heinalist võtta, ega me Mariga kahekesi tööle vastu saa.“
Jah, see pagana Mari! Teda polnud Jussil meeldegi tulnud, ehk küll tema pärast ta jõkke läkski.
Juss vaatas ümber: Mari seisis natukese maa peal. Ja äkki pani poiss tähele, nagu oleks tüdrukul sootuks lapse silmad, hirmunud lapse silmad, ja nendega vahib ta ainiti Jussi. Nüüd Mari ei naera, vaid seisab üsna tõsiselt.
„Mõtlesin juba, et oled läind,“ ütles tüdruk poisile, kui nad kõrvu küüni poole sammusid.
„Ei see poiss nii kergesti lähe,“ suurustas Juss, nagu oleks ta omal jõul jõest välja pääsenud. „Ehk mis siis, oleks läind ja otsas, kel sest midagi,“ lisas ta natukese aja pärast juurde.
